Kas olete kunagi märganud, kuidas just kõige heldemad inimesed teie elus tunduvad sageli kõige rõõmsamad ja rahulolevamad? Mõelge sellele hetkeks. Võib-olla on see sõber, kelle heldus tundub piiritu – oma aja, tarkuse, suhetega, valades teiste heaks välja igal võimalikul viisil, ilma et peaksite võitu ootama. See on vaikne ja järjepidev andmise akt, mis kujundab terveid elusid. Me mõtleme heldusest sageli kui lihtsast tehingust, ühekordsest sündmusest, mille on ajendanud vajadus. Aga mis siis, kui see on midagi palju sügavamat? Mis siis, kui see pole lihtsalt hea inimese tunnus, vaid tõeliselt küllusliku elu põhiprintsiip, võti reaalsuse avamiseks, mis on nii ebaloogiline, et tundub nagu tagurpidi kuningriik? See on põhimõte, mis viitab sellele, et saladus enama omamiseks ei peitu mitte tugevamas kinnihoidmises, vaid oma käte avamises.
Ajalukku raiutud tunnusmärk
See idee pole uus; see on kuldne niit, mis on läbi sajandite pikkuse usu põimitud. Heldekäelisus on alati olnud üks kristluse tunnusjooni, elav vastus usule Jumalasse, kes ise on ülim andja. Varakristlik kirik, nagu seda kirjeldatakse Apostlite tegude raamatus, oli elav kogukond, kus inimesed jagasid seda, mis neil oli, müües oma vara, et jagada tulu abivajajatele. Nad toetasid leskede ja orbude eest, hoolitsesid vaeste eest ning rahastasid apostleid ja evangeeliumi levitamist. See polnud lihtsalt heategevus; see oli uue eluviisi radikaalne väljendus. See oli vaim, mis pani kiriku kasvu plahvatuslikult hoogu juurde, kuna usuvälised inimesed vaatasid imetlusega kogukonda, mis tõeliselt hoolitses nii omaenda kui ka teiste eest.
Äravisatud laste lugu
Võib-olla ei illustreeri ükski lugu seda radikaalset heldust võimsamalt kui varakristlaste teod Rooma impeeriumis. Selles ühiskonnas hinnati kollektiivi – riiki, hõimu – kõigest muust kõrgemalt. Üksikisikut, eriti nõrka, peeti ühekordseks kasutamiseks. Perekondade seas oli tavaline ja aktsepteeritud tava visata soovimatud vastsündinud lapsed sõnnikuhunnikutesse ja prügimägedesse, jättes nad surema, kui nad olid haiged, nõrgad või lihtsalt ei tahetud. See on groteskne pilt, aga see oli karm reaalsus. Sellesse pimedusse astusid kristlased, relvastatud revolutsioonilise uskumusega: igal inimesel on tohutu väärtus, sest ta on loodud Jumala näo järgi. Nad kõndisid prügihunnikutes, otsides neid pisikesi, hüljatud elusid. Nad päästsid nad, adopteerisid nad ja kasvatasid neid enda omadena. Kui laps oli ellujäämiseks liiga haige, hoolitsesid nad tema eest õrnalt kuni surmani. Ja kui nad leidsid juba surnud lapse, korraldasid nad talle väärika matuse. Itaalia katakombid on vaikseks tunnistajaks sellele sügavale kaastundele, täis lugematuid pisikesi haudu, millele on kirjutatud epitaafid nagu „lapsendatud tütar” või „lapsendatud poeg”. See polnud avalike suhete jaoks läbimõeldud samm; see oli maailmavaate lihtne ja võimas väljendus, mis nägi väärtust seal, kus maailm nägi raiskamist.
Hoolivuse ja teadmiste pärand
See hoolivuse pärand on läbi aegade lainetanud. Keskajal Euroopas said just kristlikest mungadest ja misjonäridest ühiskonna turvavõrk. Nad võtsid enda hoole alla haigeid ja vaeseid, toitsid näljaseid ja pakkusid peavarju väsinud ränduritele. Lisaks sellele võtsid nad endale haridustöötajate olulise rolli, kogudes kogukonnast noori poisse neid õpetama. See helde tegu – teadmiste vaba jagamine – sai oluliseks abiks õppimise ja tarkuse säilitamisel läbi pimeda keskaja. Hiljem, neljandal sajandil, hakkasid kristlased rajama esimesi haiglaid, luues spetsiaalseid kohti haigete hooldamiseks. Järgnevate sajandite jooksul, kui misjonärid uutesse piirkondadesse sisenesid, oli üks esimesi asju, mille nad sageli asutasid, haigla või meditsiinikliinik. Seda pärandit võib tänapäevalgi näha paljude haiglate nimedes: Saint Jude, Holy Spirit Hospital, Baptist Medical Center. Sama kehtib lastekodude ja lastekodude kohta. See ajalugu ei ole lihtsalt faktide kogum; see tõestab, et ohvrimeelne andmine on osa meie vaimsest DNA-st. See on see, kelleks meid kutsutakse olema.
Peegeldades ülimat andjat
Miks on see impulss kristlikku usku nii sügavalt juurdunud? Sest see peegeldab Jumala olemust. Ta on kõige heldem olend, kes eksisteerib. Ta ei loo väikeste ja kitsike partiidena. Ta ei maali vaid ühte metslille; Ta katab nendega terve põllu mõneks imeliseks nädalaks, et me saaksime nende ilu kogeda. Ta ei loo ühte keskpärast päikesetõusu; igal hommikul maalib Ta üle taeva ainulaadse, hingematva meistriteose. Jumala loovus ja varustus on ülevoolavad, välja valatud teile ja mulle kogemiseks ja nautimiseks. Heldelt elamine tähendab hakata omaks võtma meie Taevase Isa omadusi, kes armastas maailma nii palju, et andis oma kõige kallima kingituse. Kui me otsustame anda, astume Tema enda iseloomu voolu.
Tagurpidi kuningriigi põhimõte
Selline eluviis nõuab sügavat mõtteviisi muutust, sest Jumala riik toimib põhimõtetel, mis on maailma loogikaga täiesti vastuolus. See on tagurpidi kuningriik. Maailm käsib meil koguda, nõuda teistelt andmist, kaitsta seda, mis meile kuulub, et meil oleks piisavalt. Aga Jeesus ütleb: „Andke, ja teile antakse” (Luuka 6:38). „Mõni jagab ja saab veelgi rohkem juurde, ja mõni hoiab rohkem kui vaja, aga see viib vaesusesse” (Õp 11:24). See pole lihtsalt ilus mõte; see on vaimne seadus. Maailma rikkaimad inimesed on sageli kõige heldemad, sest nad mõistavad, et ressurssidel on vool. Raha on valuuta; see on mõeldud voolama. Kui me anname oma elu teiste heaks, rikastub meie endi elu. Kui me kastame teisi, kastetakse meid endid. See on ilus ja paradoksaalne tõde elust, mis on elatud kooskõlas Jumala plaaniga.
Külvamine saagiks, mida sa veel ei näe
Apostel Paulus võrdleb andmist külvamisega. Põllumees ei külva seemet ja oota järgmisel päeval täiskasvanud maisitõlvikut. Ta külvab ühel hooajal usuga, et tulevikus saab saaki. Mõnikord võime külvata heldelt ja mitte näha kohest saaki, mis võib olla heidutav. Sain seda ühel aastal oma aias valusalt teada. Järgisin mõnda kiiret nõuannet, puistasin maha lubja ja külvasin seemned. Tulemus? Lühikesed, tüütud maisivarred ja napp saak. Oleksin võinud süüdistada seemet või mulda ja aiandusest igaveseks loobuda. Kuid ebaõnnestumine ei seisnenud külvamise põhimõttes, vaid minu hoolsuse puudumises. Järgmisel aastal tegin seda õigesti. Lasin mulda testida ja avastasin, et sellest puudusid olulised toitained. Parandasin mulda, külvasin uuesti ja seekord valmistusin ette tõeliseks saagiks. Mõnikord süüdistame Jumalat, kui meie heldus ei näi "töötavat", aga me pole oma südames tööd teinud. Külvamine on usu tegu tulevikuks. See, mida sa täna oma elus lõikad, on suure tõenäosusega aastaid tagasi külvatud seemnete vili. Kui sa järjepidevalt külvad Jumala riiki ja teiste ellu, jõuad lõpuks punkti, kus lõikus hakkab sind enda kätte võtma.
Üleminek puuduse mõtteviisilt rikkuse elule
Lõppkokkuvõttes on tõelisel rikkusel väga vähe pistmist teie pangakontol oleva rahasummaga. See on täielikult seotud teie maailmavaatega. See algab teie mõtetest. Me võime elada piiratud ja nappuse mõtteviisiga, mis ütleb, et kõigile on ainult teatud kogus. See mõtteviis usub, et kui teil midagi on, tähendab see, et mul on vähem, mis tekitab konkurentsi, kadedust ja hirmu. Kuid piibellik maailmavaade on lõpmatute ressursside oma. See on jõukuse mõtteviis, mis ütleb, et Jumal on allikas ja Ta annab meile jõu rikkuse saamiseks – loovuse, ideed, võimalused –, et rajada Tema töö maa peal (5Ms 8:18). Kui teete oma mõtetes selle lüliti, nappuselt küllusele, olete juba rikkaks saanud, isegi kui teie pangakonto on nullis. Teie hing hakkab kõigepealt õitsema ja seejärel hakkab see avalduma teie ümbritsevas maailmas. Te mõistate, et kõik kuulub niikuinii Jumalale ja me oleme lihtsalt Tema ressursside majapidajad. See vabastab meid omanditundest ja positsioneerib meid Tema küllusliku varustatuse rõõmsateks haldajateks.
See pole sündmus, vaid see, kelleks sa saad
See toob meid kõige olulisema punktini: heldus ei seisne vajaduse rahuldamises; see seisneb selles, milline inimene sa oled. See ei ole ühekordne sündmus; see on eluviis, mida me valime arendada. Kas sa tahad olla inimene, kes on teistele ressursiks? Kas sa tahad elada rohkemate kui ainult enda hüvanguks? See on otsus, mille me teeme oma südames Jumala ees. See seisneb otsuses olla rõõmsameelne, isegi lõbus andja, sest südame suhtumine on Jumala jaoks olulisem kui kingituse suurus. Helde inimene on keegi, kelle seltskonnas sa armastad olla. Nad on vabad oma südame, rõõmu, teadmiste ja ressurssidega. Nad loovad pidevalt sidemeid inimestega, jagavad ideid ja otsivad viise, kuidas teisi õnnistada. Nende elu lihtsalt pulbitseb ja kui sa oled nende läheduses, tekitab see sinus soovi olla ka selline.
Laenamise naljakas pool
Selline heldekäeline eluviis tähendab, et sind võidakse vahel ära kasutada. See tähendab ka seda, et asjad ei lähe alati plaanipäraselt ja sellega tuleb leppida. Õppisin selle õppetunni üsna dramaatilisel viisil, kui mu õde laenas mulle heldelt oma auto. Tagastasin selle talle veidi kompaktsemana ja veidi madalamana kui siis, kui ma selle sain, olles selle avariis ära jätnud. Kas see takistas tal helde inimene olemast? Ei. Tegelikult sai ta tehingust lõpuks uue auto! Teinekord laenasime naisega oma auto Kaplinnas elavale sõbrale, kelle kihlatu õppis autot juhtima. Naisel oli tema autoga avarii, nii et laenasime talle enda oma, kui tema oma oli töökojas. Järgmisel päeval läks ta oma äsja parandatud autot järele. Ta sõitis meie autoga ja tema kihlatu sõitis oma autoga meie taga. Esimese punase tule juures ajas naine uuesti gaasi ja piduri sassi, sõites meie auto taha ja saates mehe enda ees olevasse autosse – mis oli samuti just samast autoremonditöökojast lahkunud pärast eelmise avarii parandamist! Sellistel hetkedel võid kas vihastuda või naerda ja usaldada, et Jumal tegutseb imelistel, salapärastel viisidel. Heldekäelisusega kaasnevad mõnikord riskid, aga Tema kuningriigi nimel elatud elu on iga kord seda väärt.
Praktiline juhend igapäevase helduse kohta
Kuidas siis hakata elama seda ülevoolavat elu? See ulatub kaugemale meie rahakotist. Me saame olla helded oma... rahandusekümnise, annetuste ja vaestele andmise kaudu. Me saame olla helded oma vara, laenates asju rõõmuga. Me võime olla helded oma aeg, aidates teisi mõneks tunniks. Me võime olla helded oma sidemed, saades „Püha Vaimu hingeks“, mis ühendab inimesi ressursside ja teistega, kellelt me teame, et nad saavad anda strateegilise panuse. Me saame olla helded oma info ja teadmised, jagades vabalt seda, mida oleme õppinud. Meie hajevil maailmas on üks suurimaid kingitusi olla oma inimeste vastu helde tähelepanu ja fookus– kingitus olla täielikult kohal, investeerida suhetesse, pannes telefonid käest, vaadates kellelegi silma ja küsides: „Kuidas sul tegelikult läheb?“ Ja lõpuks peame harjutama vaimne heldus. Millal sa viimati jagasid oma lugu sellest, mida Jumal sinu heaks teinud on? Evangelism on lihtsalt see, kuidas üks inimene räägib teisele, kuidas Jumal on mõjutanud nende elu ja andnud nende hingele toitu. Nii laieneb Kuningriik – läbi inimeste, kelle elud on nii täisväärtuslikud, et nad ei saa jätta jagamata.
Kestva pärandi loomine
Kas sa oled lõpuks tõeliselt kogenud Jumala heldust? Ta on andja mitte selleks, et midagi vastu saada, vaid see on Tema loomus. Mida rohkem me Tema ümber oleme, seda rohkem me Tema sarnaseks saame. Kutse on lihtne. Esiteks, palveta lihtsa palvega: „Jumal, tee mind heldeks inimeseks.“ Teiseks, hakka kasutama iga võimalust olla helde, olgu see siis naabri, sõprade ja pere või oma kiriku vastu. Uues Testamendis ütles ingel Rooma väepealikule nimega Korneelius, et tema palved ja annetused on tulnud Jumala ette mälestusena (Apostlite teod 10:4). Kujuta ette. See, mida me siin maa peal teeme Jumala antud ressurssidega, loob mälestusmärgi taevas. Me ei teeni lihtsalt elatist; me loome elu ja loome pärandi, mis kajab igavikus. See on helde elu tõeline rikkus.
See artikkel on kokkuvõte suuremast sõnumist siin.
