Mõelge sellele, mida inimesed täna Facebookis teevad. Nad on . . . endale kuvandi ja identiteedi loomine, mis teatud mõttes on nende bränd. -Mark Zuckerberg
Kes on sind nii sageli petnud kui iseennast? - Benjamin Franklin
Vanglakambris on palju turvalisust, kuid ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks sissepääsuks uksi maha löönud. -William S. Broomfield
Meie kodulinna ajaleht avaldas hiljuti artiklit kohalikust teismelisest Rowanist. Artiklis seisis: „Iga päev helises äratuskell kell 6 hommikul ja ta veeres oma kaheinimesevoodis ümber, haaras iPhone’i ja hakkas otsima meeme – viiruslikke pilte ja videoid –, mida Instagramis jagada. Ta jätkas otsimist ja postitamist, kuni oli aeg koolibussi peale minna. Tundide vahel, lõuna ajal ja õppesaalis hoidis ta oma sotsiaalmeedia impeeriumi uute piltidega töös. Tema eesmärk oli 100 postitust päevas.
Päevaks koju naastes lülitas Rowan sülearvuti sisse ja istus tundideks helendava ekraani ees. . . . Tema Instagrami voog välgatas tema ees nagu mänguautomaat. Rowan teenis ka korralikku raha. Mõni kuu teenis ta kuni kümme tuhat dollarit.
Mis oli tema eesmärk? Kas see oli kuulsus? Kas see oli raha? Tema enda sõnul ütles Rowan artikli järgi: "Ma tahan, et mul oleks piisavalt mõjuvõimu, et mind tunnustataks selle eest, kes ma olen. . . . Ma tahan omada ühendusi kõikjal ja olla rahaliselt kindlustatud. Tema äri kasvas jätkuvalt, nagu ka tema kurikuulsus. Rowani märkasid kolledži värbajad ning talle pakuti nii praktika- kui ka töökohti.
Siis 26. juulil 2019 pöördus Rowani maailm pea peale. Tema Instagrami sait keelati – suleti ilma hoiatuse või põhjenduseta.
Rowani vastus? "Paljud mu sõbrad arvavad, et olen masendusse sattunud ja ma arvan, et see on õige. Olen tundnud end paljude asjade pärast ebakindlalt, näiteks selle, kuidas ma välja näen, käitun ja räägin. Ma räägin palju vähem kui varem. Ma olen palju vähem enesekindel. . . . Ma lihtsalt tunnen - ma tunnen end eksinud." Rowani ema lisas, et tema poja seisund ei olnud terve. Tema vanemad üritavad teda julgustada võrguühenduseta eluga tegelema.
Rowani viimased kommentaarid temaga juhtunu ja selle kohta, kuidas ta kavatseb nüüd mõnda teist kohta võrgus proovida, on järgmine: "Mida rohkem teil on jälgijaid, seda rohkem on teil häält. . . . Mida rohkem võimu teil on, seda rohkem jõudu teil on."
Ilma tema veebipõhise kohalolekuta oli Rowani identiteet tema tuumani vaidlustatud. Kui see kadus, ei teadnud ta, kes ta on, ja nägi sügavalt vaeva. Rowani hääl, turvalisus, identiteet, suhted, "võim" ja isiklik "võim" läksid üleöö kaduma. Ta otsis nüüd, kuhu ta sobiks, ja leidis selle identiteedi uuesti.
Kust ma leian oma identiteedi?
Henri Nouwen oma raamatus Kes me oleme?, jagab viit võimsat identiteedivalet:
Olen see, mis mul on.
Ma olen see, mida ma teen.
Olen see, mida teised inimesed minust räägivad või arvavad.
Ma pole midagi muud kui oma halvim hetk.
Ma pole midagi vähemat kui minu parim hetk.1
Kas minu identiteet on leitud minu pärandist või rahvusest või etnilisest kuuluvusest? Kas see on minu poliitilises veendumuses või hariduses? Kas minu identiteeti võib leida minu seksuaalsusest või soost? Kas seda leidub minu rikkuses, töös, edus, võimetes või omandis? Kas ma leian oma identiteedi inimestest, keda ma tunnen, või teiste oluliste inimeste heakskiidu järgi? Kas seda leidub minu välimuses või perekonnanimes?
Kas minu identiteet on leitud minu varasematest kaotustest või õnnestumistest? Kui mul on nõme minevik, siis kuidas mu identiteet minu praeguses elus avaldub? Kas ma olen kasutanud enda määratlemiseks mehi või naisi? Kas ma olen enda määratlemiseks kasutanud vaesust või rikkust? Kas ma olen kasutanud haigust, et kirjeldada, kes ma olen? Kas olen andnud järele mitmele enda kohta käivale valele ja kaotanud täielikult tunde, kes ma tegelikult olen?
Enesemääratlus
Teismelised otsivad regulaarselt viise enda määratlemiseks. Tundub, et see on osa teismelise elustiilist. Kas ma olen üks nutikatest, sportlikest, naljakatest või stiilsetest? nad võivad endalt küsida. Identiteet võib näiliselt muutuda igal aastal olenevalt inimese enda arusaamast enesest ja kaaslaste tagasisidest.
Lugesin lugu ühest noorest daamist, kes otsis seda keskkooli ajal ja leidis lõpuks, et ta on "promiscuous tüdruk". Ta ütles, et see andis esialgu jõudu. Ta saaks seda rolli enda huvides kasutada, hankides vähemalt üheks õhtuks kõik, keda ta soovib.
Ta jagas, et Hollywoodi kultuur kujutas seda seksuaalset elustiili glamuurse; kõik tegid seda. Lõpuks leidis ta end üksinduses, tühjuses ja täielikus meeleheites, ilma tõeliste või armastavate suheteta.
Vastavus versus identiteet
Keskkonnast tuleneva identiteedi järgimine ei muuda meie südant ega seda, kes me tegelikult oleme.
Kaheksa aastat pidasime abikaasaga hoiurühma kohtu määratud teismeliste poiste jaoks. Selle kaheksa aasta jooksul oli meil palju erinevaid paigutusi (noormehed ja mõned noored naised). Mõned neist tõesti muutusid ja said edukaks ning mõned neist kohanesid. Mida ma mõtlen?
Kui kasulaps lihtsalt järgis nõutud reegleid, siis need ei muutunud. Neil võib olla õnnestunud oma kohtuvolitused täita, kuid nad oleksid tagasi. Kust ma seda tean? Millelegi vastamine ei muuda inimese südant ega identiteeti.
Kui teid mõistetakse süüdi kuriteos ja teile määratakse vanglakaristus, kohanete eluaegse vangistusega ja teid tembeldatakse süüdimõistetuks. See, kas teete selles uues keskkonnas muudatusi, on teie otsustada. Keskkond võib muutusi esile kutsuda, kuid see ei saa nõuda südame muutust. Sellest vangistusest saate kohaneda süüdimõistetu kuvandiga ja õppida uusi kuritegevuse viise või keelduda süüdimõistetu sildistamisest ja muuta oma südant teistsuguse identiteedi omaks.
Seetõttu võivad inimesed, kes kaotavad kaalu, võib-olla isegi sada naela, end ikkagi ülekaaluliseks pidada. Kuigi nende keskkond muutus, toidutarbimine või peeglis olev pilt muutus, ei ole nende meel uue identiteedi tõe vastuvõtmiseks muutunud.
Võtame selle mõtte sammu sügavamale.
Enese vangla
Oma nõustamisaastatel praktiseerisin eeskuju, mis aitas nõustatavatel tuvastada vangla, kuhu nad võisid end sisestada. Ma nimetasin seda enesevanglaks. Kuigi ma ei saa garanteerida, et mõte on minu jaoks originaalne, nägi see välja järgmine.
Kujutage ette ilusat rohtukasvanud põldu, mille pea kohal paistab mõnusalt soe särav päike. Sellel põllul olid lambad – rõõmsad, tähelepanematud, karjatavad lambad. Lammastel polnud maailmas ainsatki hoolt. Otse selle kauni välja keskel oli külm, tume, hall betoonkonstruktsiooniga vangla, mis oli piisavalt suur ühele vangile. Seal oli trellidega aken ja trellidega uks. Sees oli betoonplaat voodi jaoks, millel oli vähe muid koduseid mugavusi.
Just selles vanglas avastasite end lugemas tunde järgmise päeva lõpuni. Kõik, mida te iga päev tegite, oli unistada, et olete nagu need lambad, kes karjatasid otse teie trellitatud akna taga, ilma et peaksite maailmas muretsema. See oli üksildane koht, mis tekitas teile tunde, nagu oleksite maailmast eraldatud. Selles vanglas jäid teile ainult vaiksed, ise genereeritud mõtted.
Kuid siin on selle vangla huvitav asi. Uks on lukust lahti ja avatud. Võite lahkuda igal ajal, kui soovite. Fakt on see, et olete enesevangistuses. Võite lahkuda, kuid otsustate mitte. See on teie enda tehtud vangla. Sa võid olla nagu need lambad väljas, aga jääd sisse. Miks?
Jääte sisse, sest "seal" peate end nägema teistsugusena. Peate elama vabalt, tegutsema vabalt ja olema vaba. Kui otsustate jääda oma minavanglasse, siis otsustate sõltuda neist, kes teile eine toovad, neist, kes ütlevad teile, mida saate teha ja mida mitte. Selles vanglas ei ole te vaba, kuid olete hakanud sõltuma nendest seintest, reeglitest ja piirangutest. Mingil veidral moel tunnete end selles piiratud ruumis turvalisemalt.
Nõustatu teise järel võis näha end selles vanglas ühe või teise eluolukorra kaudu. See kujutas neile turvalisust. See esindas natuke vajalikku identiteeti ja selgust, kes nad olid, isegi kui nad olid piiratud selle väikese ruumiga. Nad teadsid, mis päevast päeva juhtuma hakkab. See oli etteaimatav. See esindas normaalsust ja tuli ilma üllatusteta.
Mees basseinis
Iseenda vangla on seotud looga, mis leiti Piiblist aastal John 5. Jeruusalemma linnas oli Betesda nimeline bassein. Seal oli palju puuetega inimesi: pimedaid, jalutuid ja halvatud. Seal oli mees, kes oli basseinis kolmkümmend kaheksa aastat invaliid. Jeesus lähenes talle ühel päeval. Jeesus, teades oma ajalugu, esitas talle huvitava küsimuse: "Kas sa tahad terveks saada?" Jeesus ei eeldanud midagi. Ta teadis, et see mees on selle paiga pikaajaline elanik ja võib-olla sai tema igapäevast hooldust ühe või kahe söögiga. See ei olnud parim koht, kuid see oli koht, kus elada, magada, süüa, sõpru pidada ja aega veeta.
Piibli järgi külastas seda basseini mõnikord Jumala ingel, kes segas vett. Kui inimesed jõuavad vette ja pääsevad basseini, saavad nad terveks. Invaliid vastas Jeesusele: "Härra, mul pole kedagi, kes aitaks mind basseini, kui vesi segatakse." Kuid pidage meeles, et Jeesus küsis temalt, kas ta tahab terveks saada. Miks peaks Ta esitama küsimuse nii ilmse vastusega? Pea kinni: võib-olla on sellele küsimusele vastus, millele te pole mõelnud.
Kui Jeesus selle mehe terveks teeb ja terveks teeb, peab mees oma mati üles võtma ja sealt kohast minema. Sa ütled: "See oleks lahe." Jah, aga selles loos on palju enamat kui tervendamine. Seesama mees, kes oli tema seisundi tõttu hooldatud, peab nüüd ise ülal pidama. Ta peab leidma töö, jätma sõbrad maha, ise süüa tegema ja võib-olla ka oma pere ülal pidama. Kui Jeesus küsis: "Kas sa tahad terveks saada?" Ta küsis tõesti: "Kas sa tahad sellest vanglast lahkuda, end töö leidmisega elatist teenida ja lahkuda sellest, mida olete õppinud pikaajalise eluna?"
See on meie valik
Kui ma oleksin jumal, siis ma ei annaks sulle valikut. Sa peaksid lahkuma. Peaksite tahtma olla hästi ja hoolitsema enda eest. Kuid Jeesus andis sellele mehele võimaluse lahkuda sellest, mida ta teadis, et elada täiesti teistsugust elu täiesti erineva identiteediga. Kolmkümmend kaheksa aastat elas see mees ühtepidi. Nüüd oli tema ees võimalus elada hoopis teistsugust elu identiteediga, mis ei olnud seotud tema haiguse ega keskkonnaga. Tema kõhklus või vähemalt vabandus oli: "Sel ajal, kui ma üritan sisse saada, läheb keegi teine minust ette."
Kas me pole just nagu see mees basseinis? Meil ei ole veel hästi, me leiame endale vabandusi, et muutusi vältida. "Proovida" ei tee. Proovimine on ütlemine: "Ma ei usu, et saan sellega hakkama, aga ma ütlen teile, et ma proovin." Me vangistame end; kogu selle aja on uks lahti. Muutus, teistmoodi elamine, on meie jaoks hirmutav, kuigi tervenemine oleks palju parem. Täieliku vastutuse võtmine selle eest, kus me elus oleme, mida me usume ja mida me oma identiteediks nimetame, on mõne jaoks liiga hirmutav. See lõhnab ebakindluse järele. Pigem jääksime sinna, kus oleme, ja kurdame oma seisundi üle, süüdistame selles teisi või rahustame teisi, öeldes, et me "püüame".
Mida rohkem me ise tarbime, seda rohkem on meie identiteet pärsitud. Iseseisev vanglas tarbimine kutsub esile enesekeskse keskendumise. Me ei leia kunagi enda loodud identiteeti. See on vale ega anna elamiseks alust. See on nagu teismeline, kes muutub aasta-aastalt, püüdes leida, kuhu ta elus sobib ja kuhu oma eakaaslaste seas sobib.
Mis sulle edasi anti?
Ma Peter 1: 18 ütleb meile: "Sest te teate, et teid ei lunastatud tühisest eluviisist, mille teile teie esivanemad pärandasid, nagu hõbe või kuld." Ma ei ole siin selleks, et süüdistada teie vanemaid ega perekondlikku liini. See, mida ma teha tahan, on panna teid mõtlema selle üle, mis teile "pärandati". Millised olid mõned neist identiteeti kujundavatest uskumustest, mis teile edasi anti? Mis olid need vanglad, mille te kahtluseta vastu võtsite, sest need on kõik, mida te teate?
Mul oli sõber, kes kartis uute inimestega kohtuda. Ta väriseb sõna otseses mõttes, ajas oma sõnad segamini ja hoidus kõigist tingimustest, kus see võib juhtuda. Ühel päeval rääkisime tema ajaloost ja ta paljastas mulle, et tema ema elas pidevas hirmus võõraste ees.
Üks näide, mida ta jagas, juhtus siis, kui ta kasvas üles Pennsylvania maafarmis. Tema isa töötas päeval talust eemal. See jättis ema ja õed-vennad üksi koju. Regulaarselt ilmus kohale reisiv müüja, teravilja- või söödaauto operaator. Mu sõbra ema lukustas ukse ja peitis end koos kõigi lastega väikesesse pimedasse kappi. Seal nad vaikisid, kuni võõras lahkus.
Tänaseni on mu sõber uute inimestega kohtumise osas isekehtestatud vanglas. Igaüks neist kujutab endast midagi uut, mida karta. See oli hirm, mille talle edastasid tema "esivanemad".
Meile on antud valik
Oluline on esitada endale küsimus: kes määrab või teeb meie eest otsuseid? Peaksime seda küsima oma mineviku, oleviku ja isegi tuleviku kohta. Mis osa on Jumalal nendes otsustes?
Kui lubame eluoludel meid suunata või kui anname kellelegi teisele võimaluse meie üle rääkida ja otsustada, kes me oleme, siis lubame kellelgi või millelgi teisel oma identiteeti määrata. Meile on antud valik, kas saada selleks, milleks elu meile annab, või erineda.
Benjamin sündis 18. septembril 1951 Michiganis Detroidis. Benjamini isa oli kahekümne kaheksa ja tema ema kolmteist, kui nad abiellusid. Nad elasid 733-ruutmeetrises kodus. Benjamin sai hariduse Detroidi riigikoolides. Kui ta oli viieaastane, lahutasid tema vanemad. Tema emal oli raskeid psühhiaatrilisi probleeme, ta üritas enesetappu ja oli mitu korda haiglaravi.
Pärast lahutust ja pärast seda, kui avastas, et Benjamin on oma kooliteed maha jäänud, nõudis ema, et ta loeks kaks raamatukogu raamatut nädalas ja koostaks mõlema kohta raamatuaruande. Kui Benjamin lõpuks keskkooli lõpetas, avaldas Detroit Free Press artikli, mis kiitis teda selle eest, et ta sai Detroidi riigikoolides kahekümne aasta jooksul kõrgeima SAT-skoori.
Ben tahtis kandideerida Harvardi ja Yale’i ülikooli, kuid tal oli piisavalt raha – kümme dollarit – vaid ühe kolledži avalduse jaoks. Yale võttis ta vastu ja pakkus talle täielikku stipendiumi. Ben lõpetas Yale'i ülikooli ja seejärel Michigani ülikooli meditsiinikooli 1973. aastal. Ta astus Johns Hopkinsi meditsiinikooli neurokirurgia programmi. 1987. aastal oli Benjamin Carson 70-liikmelise meeskonna juhtiv neurokirurg, kes viis läbi ühendatud kaksikutele dramaatilise kirurgilise eraldamisprotseduuri. Ta oli ka esimene neurokirurg, kes tegi lapsele edukaid kirurgilisi protseduure, kui ta oli veel ema kõhus. Ta oli kolmekümne kolme aastaselt riigi noorim laste neurokirurgia juhataja.
Ma ei tea, mida teie esiisad teile edasi andsid, kuid mul on mõningane ettekujutus sellest, mida meie taevane Isa teile kinkida soovib. See võib ületada teie kõige metsikumaid unistusi. Dr Carson oleks võinud kergesti mõelda oma minevikule ja öelda endale, et tulevikku pole. Tema ema, usk ja Jumal ütlesid talle vastupidist.
Jeesus ütles meile, et me peame ennast salgama, oma risti üles võtma ja Teda järgima. Milline vastupidine nõuanne sellele, mida me oma tänapäeva kultuurist igapäevaselt kuuleme. Kuidas saaks end "eitada" ja end siiski paremini tunda? Jeesus pole kunagi öelnud, et see, mida me Tema heaks teeme, on see, kes me oleme. Tegelikult ütles Ta oma aja variseridele pidevalt, et see pole nii. Nende väärtust ega identiteeti ei määranud nende välimus, positsioon kohalikus sünagoogis ega seaduse päheõppimine. sisse Matthew 23, rääkis Jeesus variseridele ja saduseridele tõtt nende identiteedi leidmise kohta kõigis valedes kohtades.
1. Henri JM Nouwen, Kes me oleme? (Podcast Audio Course by Now You Know Media, 2017).
Raamatust võetud Identiteet: teie eristusvõime autor Steve Prokopchak. Vaata seda siit!
